Lugupidav, suuremeelne, galantne, truu, õilis, vapper – just selliste sõnadega kirjeldatakse käitumiskoodeksit, mis oli iseloomulik keskaja rüütlitele. Kuigi siis veel üsna taplushimulised, olid tollases ühiskonnas just rüütlid need, kes olid härrasmehelikkuse etaloniks; keda ühiskond austas, kirik kaitses ning naised jumaldasid.
Kas õilsameelsus, julgus ning omakasupüüdmatus on ühed nendest omadustest, mis on pidanud vastu pool tuhat aastat, iseloomustades üht härrasmeest ka tänapäeval? Või oleme jõudnud punkti, kus härrasmehe defineerimiseks piisab, kui ta laigib kohusetruult oma südamedaami Facebooki pilte või soovib Tinderis kannatlikult (ning ainuüksi juba sellega massist eristudes) „Tere hommikust!“ ja „Ilusat õhtut!“?
Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi on džentelmen korrektne, laitmatu käitumisega mees; härrasmees, aumees. Vikipeedia seob džentelmenide viisakuse kokku käitumisega naisterahva suhtes – naistele istekoha pakkumine, ukse avamine jms – ent samas viitab sellisele käitumisele kui mõnevõrra vanamoodsale, patriarhaalsest ühiskonnast pärit kombele. Ausus, sõnapidamine ja vaprus on aga omadused, mida on nimetatud mõlemas veebiallikas.
Suurbritannia tuntud naisteportaal femalefirst.co.uk korraldas nii oma mees- kui naissoost lugejate seas küsitluse, uurimaks, mis teeb mehest härrasmehe. Küsitluse tulemusena selgus ideaalse džentelmeni TOP 5 karakteristikut: härrasmees on alati enesekindel, aus, võluv, hoolitsev ja hea huumorisoonega. Selle põhjal võib järeldada, et džentelmeni definitsioon on tänapäeval pisut avardunud, kaasates rohkem pehmeid väärtuseid.
Ja tõepoolest – lääneriikide heaoluühiskonnas ei oodata meestelt suurt vaprust söösta mistahes hetkel mõõga ja piigiga kartmatult lahingusse taamalt mägedest saabuva vaenlastekolonni vastu. Küll aga on meie igapäevaelus üks hoomamatum „vaenlane“, kelle vastu soovime kaitset – see on pidev rööprähklemine, mis neelab endasse kogu päeva energia ning tähelepanu, jättes hoolitsevast sõnast, pilgust või žestist ilma lähedased ehk need, kes seda enim väärivad. Sageli jäävad tagaplaanile ka härrasmehe enda soovid ning vajadused.
Tuntud iiri näitekirjanik George Bernhard Shaw on öelnud: „Härrasmees annab maailmale alati rohkem, kui ta võtab.“ Just see võiks olla tänapäeva härrasmehe ehk n-ö džentelmen 2.0 põhiväärtuseks, millest oma tegudes ning sisekõnes lähtuda. Lisaks võiksid väärtustepaketti kuuluda kõrged standardid nii enda kui teiste suhtes; head kombed ning hoolitsetud välimus; uudishimu ning avatud meel maailma järjepidevalt taasavastada; ausus ja austus; enesekindlus; sõnade ja tegude vastavus; tasakaalukus ning oskus kasutada oma võimu maailma millegi hea loomiseks.
Ei, hoolimata pikast loetelust, ma ei oota, et härrasmees 2.0 oleks täiuslik. Pigem vastupidi – ja see on vahest kõige olulisemgi aspekt – üks tõeline džentelmen teab ka ise, et ta on ebatäiuslik, ent ta võtab igal hommikul vastu otsuse ning vastutuse muutuda just täna iseenda veelgi paremaks versiooniks, panustades sellega üha täiuslikuma maailma loomisse.
